Eesti keele koondmaterjal

Küsi: mida tehakse? Vastuseks tulevad jooksis ja peitis. Mõlemad on tegusõnad.

Küsi: kes? mis? — koer, õue, konti, aeda. Kõik neli nimetavad olendit või asja, seega on tegemist nimisõnadega.

• Meie — asendab nime („Jüri ja minu koer“) → asesõna
• väike — missugune koer? → omadussõna
• kiiresti — kuidas jooksis? → määrsõna
• üle — seisab nimisõna „õue“ ees, ei vasta ühelegi küsimusele → kaassõna
• ja — ühendab kaks tegevust → sidesõna
• kaks — mitu konti? → arvsõna

Ära vaata sõna lõppu — vaata, mida sa selle sõna kohta lausest küsiksid.

• Mari — kes andis? → kes?
• vennale — kellele andis? → kellele?
• raamatu — mille andis? → mille?
• sõbraga — kellega läks? → kellega?
• kinno — kuhu läks? → kuhu? millesse?

• kes? → 1. nimetav
• kellele? → 7. alaleütlev
• mille? → 2. omastav
• kellega? → 14. kaasaütlev
• kuhu? millesse? → 4. sisseütlev

Sõna „raamatu“ võiks esmapilgul olla ka osastav. Kontrollime: osastav oleks raamatut ja vastaks küsimusele mida?. Vormis on u, mitte ut — seega omastav.

Nimetav on sõna algkuju, see, mille leiad sõnaraamatust: käsi, sõber, tuba, hammas.

Pane sõna lausesse „See on minu …“ — sinna sobib alati omastav.

• See on minu käe jälg → käe
• See on minu sõbra jalgratas → sõbra
• See on minu toa uks → toa
• See on minu hamba auk → hamba

Pane sõna lausesse „Ma näen …“ või „Mul ei ole …“.

• Ma näen kätt → kätt
• Ma näen sõpra → sõpra
• Ma näen tuba → tuba
• Ma näen hammast → hammast

Kui omastav on õige, peavad kõik pikad vormid tulema loomulikult: käega, sõbrale, toast, hambani. Kui mõni neist kõlab imelikult, on omastav vale.

Ainsuse omastav on sõbra. See ongi tüvi, millele lõpud lisatakse. Mitmuse omastav on sõprade — see on mitmuse vormide tüvi.

• sõbra + lt = sõbralt (Sain kingituse sõbralt.)
• sõbra + ni = sõbrani (Jooksin sõbrani välja.)
• sõbra + ta = sõbrata (Ilma sõbrata on igav.)
• sõprade + st = sõpradest (Rääkisime oma sõpradest.)

• pikk → pika
• ilus → ilusa
• raske → raske
• hea → hea

• pika + m → pikem (lõpu a muutub e-ks)
• ilusa + m → ilusam (vokaal jääb alles)
• raske + m → raskem
• hea → parem — erand, tuleb pähe õppida

• kõige pikem (lihtülivõrre: pikim)
• kõige ilusam (ilusaim)
• kõige raskem (raskeim)
• kõige parem (parim)

• Meie klassi kõige pikem poiss on Karel.
• Karel on Marist pikem.
• See ülesanne oli kõige raskem.

Pane tähele: keskvõrde juures on võrreldav osapool seestütlevas — Marist pikem, mitte „Marile pikem“.

Vale vorm on õpilased (mitmuse nimetav). Arvsõna järel, kui arv on suurem kui üks, kasutatakse ainsuse osastavat.

kakskümmend viis õpilast

Vale vorm on sild (nimetav). Kaassõna üle nõuab enda ette omastavat.

üle silla

Vale vorm on vennale (alaleütlev). Võrdluses on teine osapool seestütlevas.

oma vennast pikem

1. Meie klassis õpib kakskümmend viis õpilast.
2. Ta läks üle silla ja jõudis kooli.
3. Mari on oma vennast pikem.

Ainsuse 1. pööre olevikus on kirjutan. Võtame lõpu -n maha ja saame tüve kirjuta-.

• mina kirjuta + si + n = kirjutasin
• sina kirjutasid
• tema kirjutas — 3. pöördel lõppu ei lisata
• meie kirjutasime
• teie kirjutasite
• nemad kirjutasid

Lihtminevikus on sina kirjutasid ja nemad kirjutasid täpselt ühesugused. Kumb neist mõeldud on, näitab lause: Sina kirjutasid kirja. / Nemad kirjutasid kirja.

• a) luges — üks sõna, tunnus -s- → lihtminevik
• b) olen näinud — olen + nud-vorm → täisminevik
• c) jõudsime → lihtminevik; oli lahkunud — olin/oli + nud-vorm → enneminevik
• d) mängivad — tunnust ei ole → olevik

Lauses on kaks minevikusündmust: rongi lahkumine ja meie jõudmine. Rong lahkus varem, seepärast on selle juures enneminevik.

Kui mõlemad oleksid lihtminevikus („Kui me jõudsime jaama, rong lahkus“), tähendaks see, et rong lahkus just meie silme all — hoopis teine olukord.

„Loen“ → võtame pöördelõpu ära → tüvi loe → ei loe.

Ma ei loe raamatut.

„Lugesid“ → mineviku kesksõna on lugenud → ei lugenud.

Nad ei lugenud raamatut.

„Oled lugenud“ → eitame abitegusõna: ei ole lugenud, lühemalt pole lugenud.

Sa ei ole seda raamatut läbi lugenud. / Sa pole seda raamatut läbi lugenud.

„Loe!“ → Ära loe seda peatükki!

Mitmuses: Ärge lugege!

• a) lähen — mingit lisatunnust ei ole → kindel kõneviis
• b) läheksin — tunnus -ksi- → tingiv kõneviis
• c) mine — käsuvorm, hüüumärk lause lõpus → käskiv kõneviis
• d) minevat — tunnus -vat → kaudne kõneviis

• Kindel: see on nii — kõneleja väidab.
• Tingiv: see oleks nii, kui … — tegevus sõltub tingimusest.
• Käskiv: tee seda — käsk, palve või keeld.
• Kaudne: ma olen kuulnud, et … — kõneleja ei võta vastutust.

Tingivas kõneviisis on olemas ka minevikuvorm: oleksin kirjutanud („Ma oleksin kirjutanud, aga aeg sai otsa“).

Umbisikulises tegumoes ei nimetata tegijat. Kustutame alused: õpilased, töölised, keegi.

Olevikus lõpeb vorm tavaliselt -takse / -dakse, lihtminevikus -ti / -di.

Lauses b oli sihitis silla (omastav). Kui tegija kaob, tõuseb sihitis esile ja läheb nimetavasse: uus sild.

Lauses c: akna (omastav) → aken (nimetav).

Lauses a jääb sihitis raamatut osastavasse, sest tegevus on lõpetamata — osasihitis ei muutu.

• a) Seda raamatut loetakse koolis.
• b) Uus sild ehitati.
• c) Kooli aken lõhuti öösel.

Pane tähele, kuidas lause d-variant kõlab uudisena. Just seepärast on umbisikuline tegumood ajakirjanduses nii sage.

Mari kirjutas eile pika kirja.

Kontroll: mina kirjutasin, sina kirjutasid, tema kirjutas — vorm muutub isikuga. Öeldis on kirjutas.

Poisid on kogu päeva õues mänginud.

Öeldis on on mänginud — see on täisminevik. Kaks sõna, aga üks öeldis.

Ma ei tahtnud sellest kellelegi rääkida.

Öeldis on ei tahtnud. Sõna rääkida on da-tegevusnimi ja see ei ole kunagi öeldis.

Kui vihm lakkas, läksid lapsed õue.

Kaks öeldist: lakkas ja läksid. See tähendab kahte osalauset — ja seepärast on nende vahel koma.

Homme hakkab sadama lund.

Öeldis on hakkab sadama — jällegi liitöeldis. Sõna sadama üksi ei ole öeldis, aga koos abitegusõnaga hakkab moodustab ta ühe terviku.

• a) mida tüdruk tegi? → joonistas
• b) mida lapsed on teinud? → on mänginud
• c) mida ma ei teinud? → ei suutnud vastata
• d) mida klass peab tegema? → peab koristama

Õige öeldis muutub koos isikuga. Proovime:

• joonistas → mina joonistasin, sina joonistasid ✓
• on mänginud → mina olen mänginud, sina oled mänginud ✓
• ei suutnud vastata → mina ei suutnud vastata, sina ei suutnud vastata — eitussõna „ei“ + nud-vorm ongi eitav öeldis ✓
• peab koristama → mina pean koristama, sina pead koristama ✓

Lausetes b, c ja d on öeldis kaks sõna, aga ikkagi üks lauseliige. Sellised abitegusõnad on olema, pidama, tahtma, suutma, hakkama, oskama, võima — nemad pöörduvad, põhitegevus jääb muutumatusse vormi.

a) Tüdruk joonistas vihikusse suure lille.

b) Lapsed on juba tunni aega õues mänginud.

c) Ma ei suutnud sellele küsimusele vastata.

d) Homme peab meie klass kooli aula ära koristama.

• a) võitis
• b) sajab
• c) loetakse
• d) paistis

• a) Kes võitis? → koripallimeeskond — alus olemas.
• d) Mis paistis? → laev — alus olemas.

Nendes lausetes on alus nimetavas käändes, nagu alusel kord.

Kes sajab? Küsimusel ei ole mõtet — vihma sadamine lihtsalt toimub, tegijat ei ole.

Alust ei ole. Sõna õues vastab küsimusele kus? → kohamäärus. Sõna vihma vastab küsimusele mida? → sihitis.

Öeldis loetakse on umbisikulises tegumoes — tegijat ei nimetata. Küsimus „kes loeb?“ jääb lauses teadlikult vastuseta.

Alust ei ole. „Klassis“ on kohamäärus (kus?), „romaani“ on sihitis (mida?).

Öeldis on kõigis lausetes seesama tegusõna: lugesin, lugesin, ei lugenud, ostsin.

Küsime: mida lugesin? mida ostsin?

• a) raamatu
• b) raamatut
• c) raamatut
• d) leiba ja piima

Sihitis raamatu on omastavas. Miks? Sest tegevus sai valmis — raamat sai läbi loetud. Seda kinnitab ka sõna läbi.

Sihitis raamatut on osastavas. Lause ütleb, et lugemine kestis terve õhtu, aga ei ütle, et raamat sai läbi.

Võrdle: Lugesin raamatu läbi (valmis) vs Lugesin raamatut (pooleli).

Sihitis raamatut on osastavas, sest lause on eitav. See reegel ei tunne erandeid.

Vale oleks: Ma ei lugenud selle raamatu.

Sihitised leiba ja piima on osastavas, sest ostetakse mingi kogus, mitte kogu maailma leib ja piim.

Võrdle: Ostsin selle leiva ära — nüüd on tegemist ühe kindla leivaga ja kääne on omastav.

Mida tehti? → luges. See on tegusõna pöördeline vorm (mina lugesin, sina lugesid), seega öeldis.

Kes luges? → poiss. Kääne on nimetav, nagu alusel peabki olema.

Pane tähele: alus ei ole „väike poiss“. Alus on ainult poiss; sõna väike on eraldi lauseliige.

Mida luges? → raamatut. Kääne on osastav → osasihitis: lugemine kestis, raamat ei saanud läbi.

• Millal luges? → eile — ajamäärus
• Kus luges? → aias — kohamäärus

Mõlemad täpsustavad tegevust, mitte ühtki nimisõna.

• Missugune poiss? → väike — täiend aluse juures
• Missugust raamatut? → huvitavat — täiend sihitise juures

Mida tehti? → avas.

Lauses on ainult üks pöördeline vorm, seega üks öeldis ja üks osalause. See on lihtlause, hoolimata sellest, et sõnu on üheksa.

Kes avas? → direktor (nimetav).

Sõnad „meie kooli“ ja „uus“ vastavad küsimusele kelle? missugune? — need on täiendid, mitte osa alusest.

Mille avas? → kunstinäituse. Kääne on omastav → täissihitis.

Miks omastav? Sest avamine sai valmis: näitus on nüüd avatud. Tegevus jõudis lõpuni.

• Millal? → eile — ajamäärus
• Kus? → aulas — kohamäärus

• Kelle direktor? → meie kooli
• Missugune direktor? → uus
• Missuguse näituse? → suure

Kolm täiendit, kaks aluse juures ja üks sihitise juures.

a) Sügisel lendavad rändlinnud lõunasse. — 1

b) Kui kell lõi kaheksa, algas tund. — 2

c) Poiss tahtis kohe koju minna. — 1 (liitöeldis)

d) Ma tean, et sa oskad seda ülesannet lahendada. — 2

e) Mari luges raamatut ja kuulas muusikat. — 2

Tahtis minna on liitöeldis: abitegusõna tahtis + da-tegevusnimi minna. Kokku üks öeldis.

Kontroll eitusega: „Poiss ei tahtnud kohe koju minna“ — sõnad püsivad koos.

Siin on kolm tegusõnavormi: tean, oskad, lahendada. Öeldisi on aga kaks, sest lahendada on da-tegevusnimi ja kuulub sõna oskad juurde.

Kaks öeldist → kaks osalauset → liitlause, ja sidesõna „et“ ette käib koma.

Mõlemat tegevust teeb sama Mari. Selline lause on koondlause — üks alus, mitu öeldist. Koondlauset loetakse lihtlause eriliigiks.

Kirjavahemärgi seisukohalt see midagi ei muuda: sidesõna ja ette koma ei panda.

Sõnas ras_e on sulghääliku ees s. Sõnas lah_e on ees h.

Reegel: s-i ja h järel kirjutatakse alati k, p, t.

Õige: raske, lahke.

Mõlemas sõnas on sulghääliku ees l. Reegel ütleb, et tähti on üks — aga kumb?

• jal_ratas: ütle valjusti „jalg“. Sulghäälik on lühike → g. Õige: jalgratas.
• kel_: ütle valjusti „kelk“. Sulghäälik on pikk → k. Õige: kelk.

Sõnas lu_ on sulghäälik täishääliku u järel, sõna lõpus. Siin toimib kolmene skaala:

Sõnas „lukk“ (ukselukk) on häälik ülipikk → lukk.

• a) a__as — kus? Jutt käib puudest, seega algvorm on aed.
• b) a__a — „selle aja jooksul“, algvorm on aeg.
• c) po__ad — algvorm on poeg.
• d) sa__a — algvorm on sai.

• a) Ma nägin aias suurt õunapuud.
• b) Selle aja jooksul sadas kõvasti vihma.
• c) Naabri pojad mängivad õues palli.
• d) Ostsime poest värsket saia.

• õpilane — õ, i, a, e → 4 silpi: õ-pi-la-ne
• jalgratas — a, a, a → 3 silpi: jalg-ra-tas
• sõbranna — õ, a, a → 3 silpi: sõb-ran-na
• aednik — ae (üks ühend), i → 2 silpi: aed-nik
• kirjutama — i, u, a, a → 4 silpi: kir-ju-ta-ma

• õpilane: iga silbi vahel üks kaashäälik → see läheb järgmisse silpi (õ-pi-la-ne).
• sõbranna: br jaguneb (sõb-ra), nn jaguneb (ran-na).
• kirjutama: rj jaguneb (kir-ju).

Reegel: mitmest kaashäälikust jääb viimane järgmisse silpi.

Silbipiir ei ole alati lubatud poolituskoht. Ühte tähte ei tohi jätta rea lõppu ega algusesse.

Üksik sõna ei ütle midagi. Lause paneb sõna tähenduse paika ja siis on kergem meenutada, kuidas seda kirjutatakse.

• Lehm sööb heina. → hein
• Puu otsas kasvab punane õun. → õun
• Mul valutab hammas. → hammas
• See on väga ilus pilt. → ilus
• Talus on üks vana hobune. → hobune
• Tuba on väga hele. → hele
• Mis häda sul on? → häda
• Minu ema on õpetaja. → ema

Häälik h on sõna alguses nõrk ja kaob kõnes kergesti — eriti kiires kõnes ja mõnes murdes. Seepärast ei aita kuulamine üldse.

Õpi sõnad rühmadena, mitte üksikult. Näiteks tähestiku järgi:

• ha-: haav, habe, hais, hakkama, hall, hammas
• he-, hi-: hea, hein, hele, hetk, hiir, hilja, hind, hing
• ho-, hu-: hobune, hoidma, homme, hommik, hoov, huvi
• hõ-, hä-, hü-: hõbe, hõng, häbi, häda, hämar, härg, hüppama, hüüdma

Kaashäälikuühendis kirjutatakse iga häälik ühe tähega.

• kar-t-ma: ühendis on r, t, m → kartma
• lin-lane: sõnast linn tuletatud, aga ühendis nl jääb üks n → linlane
• kol-mas: ühendis on l, m → kolmas

Sõna kontrolltöö koosneb kahest iseseisvast sõnast: kontroll + töö.

Liitsõnas jäävad mõlema osa tähed alles, sest kumbki osa peab jääma äratuntavaks. Õige on kontrolltöö.

kass + saba → k-a-s-s + s-a-b-a → kõrvuti satuks kolm s-i.

Reegel: kolme ühesugust tähte kõrvuti ei kirjutata, alles jääb kaks → kassaba.

Samamoodi: kann + nokk → kannokk, null + liin → nulliin.

Vorm kassaba on reegli järgi õige, aga võib lugejat segadusse ajada. Sellisel juhul on selgem kasutada omastavat: kassi saba.

Ommikul — õige on Hommikul. Sõna hommik algab h-ga.

jalkrattaga — liitsõna esimene osa on jalg, mitte „jalk“. Õige: jalgrattaga.

rasge — sulghääliku ees on s, seega tuleb tugev täht. Õige: raske.

libbe — eesti omasõnas ei ole kunagi bb. Õige: libe.

Kahekordne saab olla ainult tugev sulghäälik: kk, pp, tt.

kontroltööd — liitsõna osad on kontroll + töö. Mõlema osa tähed jäävad alles. Õige: kontrolltööd.

Hommikul ärkasin vara ja sõitsin jalgrattaga kooli. Tee oli libe, aga ma ei kukkunud. Esimene tund oli raske, sest kirjutasime kontrolltööd.

Tänaval jooksis meile vastu suur must sõbralik koer.

Öeldisi on üks: jooksis. Järelikult on tegemist lihtlausega ja osalausete komasid siia ei tule.

Küsi sõna „koer“ kohta: milline koer? Vastuseid on kolm: suur, must, sõbralik.

Kõik kolm vastavad samale küsimusele ja kuuluvad sama sõna juurde. Need on korduvad täiendid, seega on tegemist koondlausega.

Täiendite vahel ei ole ühtegi sidesõna. Kui korduvad lauseliikmed on kõrvuti ilma sidesõnata, tuleb nende vahele koma.

Kohti, kuhu koma kaaluda, on kaks: „suur | must“ ja „must | sõbralik“. Mõlemas kohas sidesõna puudub → mõlemasse tuleb koma.

Reisikotti pakkisin särgi püksid vihmakeebi ja jalanõud.

Üks öeldis → lihtlause. Küsime öeldiselt: mida pakkisin? Vastuseid on neli — särgi, püksid, vihmakeebi, jalanõud. Need on korduvad sihitised, seega koondlause.

Nelja liikme vahel on kolm piiri:

• särgi | püksid — sidesõna puudub
• püksid | vihmakeebi — sidesõna puudub
• vihmakeebi | ja jalanõud — sidesõna on ja

Piirid 1 ja 2: sidesõna puudub → koma.
Piir 3: sidesõna on ja → koma ei panda.

Ütlus on see sõna, kelle poole pöördutakse. Küsi: keda kõnetatakse?

• (1) Mari — teda kõnetatakse.
• (2) Jaan — teda kõnetatakse.
• (3) treener — teda kõnetatakse.

Komade arv sõltub ütluse asukohast:

• Lause lõpus → üks koma ees.
• Lause alguses → üks koma järel.
• Lause keskel → komad mõlemalt poolt.

(1) Mari on lõpus. (2) Jaan on keskel. (3) Treener on lõpus.

Võta ütlus ära ja vaata, kas lause jääb terveks:

• „Tere“ ✓
• „Kuula mind korraks“ ✓
• „Aitäh abi eest“ ✓

Kõik kolm jäävad terveks — järelikult olid need tõesti ütlused ja komad on õigetes kohtades.

Uus koolisöökla on minu arvates palju hubasem kui vana.

Üks öeldis → lihtlause. Sõna „kui“ ei alusta siin kõrvallauset, sest tema järel öeldist ei ole — tegemist on võrdlusega.

Minu arvates ei vasta ühelegi lauseliikme küsimusele — ta ei ütle, kes, mida ega millal. Ta väljendab kõneleja suhtumist.

Selline vahelekiilutud osa on kiilväljend ja see eraldatakse komadega.

Kiilväljend on lause keskel → komad mõlemale poole.

Sagedasemad kiilsõnad, mille juures sama reegel kehtib: muidugi, näiteks, tõepoolest, õnneks, kahjuks, teiseks, muuseas, nagu öeldud.

Meie klassijuhataja Kadri Kask õpetab ka bioloogiat ja tema õde Liis meie kooli õppealajuhataja korraldab õpilasvahetust.

Öeldisi on kaks → tegemist on liitlausega, mis koosneb kahest osalausest. Iga osalauset vaatame edasi eraldi lihtlausena.

Piir on kohas „bioloogiat | ja tema õde“. Sidesõna on ja → koma ei panda. Kõrvallauset selle ees ei lõpe, seega erand ei rakendu.

Teine osalause: „tema õde Liis meie kooli õppealajuhataja korraldab õpilasvahetust“.

Alus on Liis. Sõnaühend meie kooli õppealajuhataja ütleb sama isiku kohta midagi teiste sõnadega — see on lisand.

Lisand on osalause keskel → komad mõlemalt poolt. Kontrollime väljavõtte-võttega: „tema õde Liis korraldab õpilasvahetust“ ✓ — lause jääb terveks.

Kuule Priit ma tegin trenni soojendust jooksu ja venitust, ja olin muidugi pärast täiesti läbi.

Öeldisi on kaks: tegin ja olin. Terves lauses on seega kaks osalauset — see on liitlause. Aga esimene osalause sisaldab omakorda loetelu, seega on selle sees ka koondlause tunnused.

„Priit“ on ütlus — teda kõnetatakse. Ta asub lause keskel, hüüatuse „kuule“ ja lause põhiosa vahel → komad mõlemalt poolt.

Parandus: Kuule, Priit, ma tegin…

Küsi öeldiselt „tegin“: mida tegin? — soojendust, jooksu, venitust. Kolm korduvat sihitist, kaks piiri:

• soojendust | jooksu — sidesõna puudub → koma
• jooksu | ja venitust — sidesõna ja → koma ei panda

Aga mis on „trenni“? See vastab küsimusele mida tegin? samuti, kuid on siin ülemõiste: soojendus, jooks ja venitus on trenni osad. See on kokkuvõttev sõna ja tema järele käib koolon (vt peatükk 3).

Osalausete piiril seisab „, ja“. Sidesõna „ja“ ette koma ei panda. Kontrollime erandit: kas vahetult „ja“ ees lõpeb kõrvallause? Ei — „venitust“ on loetelu liige, mitte kõrvallause lõpp.

Erand ei rakendu → koma tuleb ära võtta. Et sõna „ja“ ei korduks lauses kaks korda järjest, sobib osalausete piiril kasutada selle sünonüümi ning — komareegel on tal täpselt sama.

„Muidugi“ ei vasta ühelegi lauseliikme küsimusele — ta väljendab suhtumist. See on kiilsõna ja asub osalause keskel → komad mõlemalt poolt.

Väljavõtte-kontroll: „olin pärast täiesti läbi“ ✓ — lause jääb terveks.

Väljas sadas vihma aga poisid läksid siiski õue.

Öeldisi on kaks: sadas ja läksid. Järelikult on osalauseid kaks ja tegemist on liitlausega.

Kontrollime: kas mõlemad osalaused võiksid seista iseseisvalt?

• „Väljas sadas vihma.“ — jah, terviklik lause.
• „Poisid läksid siiski õue.“ — jah, terviklik lause.

Osalaused on võrdväärsed, seega on tegemist rindlausega.

Sidesõna on aga. See kuulub rühma aga, kuid, vaid, ent, mille ette pannakse alati koma.

Isa parandas autot ja ema küpsetas kooki.

Kaks öeldist → kaks osalauset → liitlause. Mõlemal osalausel on oma alus (isa, ema), seega on tegu rindlausega.

Sidesõna on ja. See kuulub viide sõna hulka, mille ette koma ei panda: ja, ning, ega, ehk, või.

Kas sõna „ja“ ees lõpeb kõrvallause? Vaatame: „Isa parandas autot“ — see on pealause, mitte kõrvallause. Erand ei rakendu.

Ma tean et sa oskad seda ülesannet lahendada.

Öeldisi on kaks: tean ja oskad. Sõna „lahendada“ on da-tegevusnimi, mitte öeldis — see ei alusta uut osalauset.

• „Ma tean.“ — saab üksi seista ✓ → pealause
• „Et sa oskad seda ülesannet lahendada.“ — ei saa üksi seista ✗ → kõrvallause

Järelikult on tegemist põimlausega.

Kõrvallause eraldatakse pealausest alati komaga — sõltumata sellest, kui lühike lause on ja kas paus kuuldub või mitte.

Raamat mille ma eile raamatukogust laenutasin oli väga põnev.

Kaks öeldist: laenutasin ja oli.

Kõrvallause algab siduva asesõnaga mille ja lõpeb enne pealause öeldist oli:

Raamat  [ mille ma eile raamatukogust laenutasin ]  oli väga põnev.

Kui kõrvallause on pealause sees, käituvad komad nagu sulud: mis avatakse, see tuleb ka sulgeda.

Kui kell lõi kaheksa tõusis Mihkel püsti pani jope selga ja läks kooli.

Öeldisi on neli: lõi, tõusis, pani, läks. Kohti, kuhu kirjavahemärki kaaluda, on seega kolm.

„Kui kell lõi kaheksa“ on kõrvallause (algab sõnaga kui, üksi seista ei saa). Kõrvallause ja pealause vahele käib koma.

Sidesõna ei ole üldse. Kui osalaused on kõrvuti ilma sidesõnata, tuleb nende vahele koma.

Sidesõna on ja → koma ei panda. Kontrollime ka erandit: kas „ja“ ees lõpeb kõrvallause? Ei — „pani jope selga“ on pealause osa. Erand ei rakendu.

Ma ei teadnud et kontrolltöö on homme ja seepärast ma ei õppinud.

Kolm öeldist → kolm osalauset → kaks piiri, mida kontrollida.

Sidesõna et alustab kõrvallauset → koma on puudu. Lisame selle.

Esmapilgul: sidesõna on ja, seega koma ei panda. Aga kontrollime erandit.

Mis lõpeb vahetult sõna „ja“ ees? Kõrvallause „et kontrolltöö on homme“. Erand rakendub → koma tuleb panna.

Loetelu liikmed on hea magamiskott, soojad sokid, taskulamp. Kõik kolm vastavad samale küsimusele: mida võtta kaasa?

Loetelu ees on sõnaühend kolm asja. See on üldmõiste, mis hõlmab kõiki kolme liiget — magamiskott on asi, sokid on asi, taskulamp on asi.

Järelikult on tegemist kokkuvõtva sõnaga ja tema järele käib koolon.

Loetelu sees kehtivad koondlause reeglid (peatükk 1). Kaks piiri:

• magamiskott | soojad — sidesõna puudub → koma
• sokid | ja taskulamp — sidesõna ja → koma ei panda

Kooloni test: asenda ta sõnaga „nimelt“.

Matkale tuleb kaasa võtta kolm asja, nimelt hea magamiskott, soojad sokid ja taskulamp.

Lause mõte ei muutunud → koolon on õigel kohal.

Küsi endalt: mida teine lause esimese kohta ütleb?

Teine lause ütleb, miks esimene juhtus. See on põhjendus.

Asenda märk sõnaga „sest“: Kontrolltöö läks halvasti, sest ma ei olnud õhtul üldse õppinud.

Sobib täiesti → koolon on põhjendatud.

Lauses on neli koma. Aga nad ei tee ühesugust tööd:

• komad 1 ja 2 piiravad kõrvallauset „kes oli juba kaks aastat treeninud“;
• koma 3 eraldab kaks suurt, iseseisvat mõtet;
• komad 4 ja 5 piiravad kõrvallauset „kes oli alles alustanud“.

Kumb pool millest räägib?

• Esimene pool: vanem rühm sõitis Tartusse.
• Teine pool: noorem rühm jäi koju.

Need on kaks võrdväärset ja iseseisvat mõtet. Peapiir on nende vahel — pärast sõna „Tartusse“.

Asenda peapiiri koma semikooloniga. Nüüd on lauses kaks taset: semikoolon näitab suurt piiri, komad väiksemaid.

Loetelu liikmed: klaverimäng, malelahendused, pikad jooksud. Üldmõiste, mis neid kõiki hõlmab, on hobid.

Kui üldmõiste tuleb enne, tekitab ta ootuse ja loetelu vastab sellele.

Marta hobid on kolm: klaverimäng, malelahendused ja pikad jooksud.

Kui loetelu tuleb enne, kogub üldmõiste selle kokku. Enne üldmõistet käib mõttekriips.

Klaverimäng, malelahendused, pikad jooksud — need kõik on Marta hobid.

Mõttekriips on pikk ja tema ümber on tühikud: „jooksud — need“. Sidekriips siia ei sobi.

Kolm kohta:

• e | kiri — kahe osa vahel, mis moodustavad ühe sõna;
• Tallinn | Tartu — kaks kohanime, mis tähistavad ühte marsruuti;
• kohe | kõik piletid… — siin lõpeb üks mõte ja algab teine.

Kas kriips seob kaks sõna üheks tervikuks või eraldab lause osi?

• „e-kiri“ — seob. „E“ üksinda ei tähenda midagi → sidekriips, tühikuteta.
• „Tallinn-Tartu rong“ — seob. Kaks nime moodustavad ühe marsruudinime → sidekriips, tühikuteta.
• „kohe … kõik piletid olid välja müüdud“ — eraldab kaks lauseosa → mõttekriips või koolon.

Mida teine pool esimese kohta ütleb? Ta seletab, mis vastus oli. Sobivad kaks lahendust:

Valime mõttekriipsu, sest teade oli halb üllatus.

Kirjuta lause välja ja vaata iga kriipsu ümbrust:

• e-kirja — tühikuid ei ole ✓
• Tallinn-Tartu — tühikuid ei ole ✓
• kohe — kõik — tühik ees ja järel ✓

Lauses on kolm eri tasandit:

• kokkuvõttev sõnaühend kolm töötuba ja selle loetelu;
• loetelu liikmete sisemised kõrvallaused („kus tehti linnumaju“, „kus õpiti valgust nägema“);
• lõpuosa kõik olid rahvast täis ja selle seletus.

„Kolm töötuba“ on kokkuvõttev sõnaühend → tema järele käib koolon, mitte koma.

Parandus: Laagris oli kolm töötuba: puutöö…

Loetelu liikmed on ise komadega („puutöö, kus tehti linnumaju“). Kui ka liikmete vahel on komad, ei tea lugeja, kus üks punkt lõpeb.

Punktide vahele käib semikoolon:

puutöö, kus tehti linnumaju; fotograafia, kus õpiti valgust nägema; savikoda

Sõna kõik võtab loetelu kokku. Kokkuvõtva sõna ees käib mõttekriips — praegu ei ole seal mingit märki ja lause jookseb kokku.

Parandus: …ja savikoda — kõik olid rahvast täis…

Lause lõpus on lühike sidekriips tühikute vahel: „täis - kohti“. See ei ole ükski õige märk.

Teine pool põhjendab esimest („miks olid täis? — kohti jäi puudu“), seega sobib siia koolon või mõttekriips. Kuna mõttekriipsu on lauses juba üks, valime kooloni, et märgid ei korduks.

Otsekõne (mis öeldi): Homme algab trenn kell viis.
Saatelause (kes ütles): ütles treener.

Saatelause + koolon + jutumärkides otsekõne. Otsekõne algab suure tähega ja lõpumärk on jutumärkide sees.

Treener ütles: „Homme algab trenn kell viis.“

Otsekõne on jutustav lause, seega punkt asendatakse komaga ja see jääb jutumärkide sisse. Saatelause algab väikese tähega.

„Homme algab trenn kell viis,“ ütles treener.

Lõika otsekõne loomulikust kohast pooleks. Esimese poole lõppu koma jutumärkide sisse, saatelause järel koma, teine pool väikese tähega.

„Homme,“ ütles treener, „algab trenn kell viis.“

Kõikides mudelites peavad jutumärgid olema eesti kujuga: avav all, sulgev üleval — „…“. Kui tekstitöötlusprogramm annab "…", vaheta dokumendi keeleks eesti keel.

Kaudses kõnes jutumärke ei kasutata. Koolon asendub komaga ja kõrvallause algab sõnaga et.

Toorik: Mihkel ütles, et ma toon sulle homme selle raamatu siia kooli.

See ei ole veel valmis — sisu on nüüd vale. Vaatame, mis peab muutuma.

Otsekõnes räägib Mihkel ise, kaudses kõnes räägib jutustaja. Vaatepunkt nihkub.

• ma → ta (Mihkel ise → keegi kolmas)
• sulle → mulle (kuulaja olin mina, jutustaja)

Kui alus muutus („ma“ → „ta“), peab öeldis järgi tulema:

toon (mina) → toob (tema)

• homme → järgmisel päeval — „homme“ tähendaks nüüd jutustamise hetkest järgmist päeva, mitte lubaduse hetkest järgmist.
• siia → sinna — „siia“ tähendas kohta, kus Mihkel parasjagu ei olnud.

Kaudne kõne on tavaline põimlause: pealause „Mihkel ütles“ ja kõrvallause „et ta toob…“. Sidesõna et ette käib alati koma (vt peatükk 2).

Saatelause: Õpetaja palus
Kõrvallause: et me tooksime järgmiseks korraks oma joonistused kaasa

Sidesõna et ja koma langevad ära — nende asemele tuleb koolon ja jutumärgid.

Tegusõna tooksime on tingivas kõneviisis. Koos tegusõnaga „palus“ tähendab see, et algne lause oli käsk või palve.

Käskiv kõneviis: tooksime → tooge

• me → te — õpetaja pöördus meie poole, seega tema suust kõlas „te“.
• oma joonistused → oma joonistused — see sõna sobib mõlemas vormis, sest „oma“ viitab alati lause alusele.

Käskivas kõneviisis jäetakse asesõna „te“ tavaliselt üldse välja: Tooge…

järgmiseks korraks — see määrus on jutustaja vaatepunktist. Õpetaja enda suus kõlas see ilmselt sama või siis „järgmiseks tunniks“. Jätame selle muutmata, sest tähendus ei nihku.

Saatelause + koolon + jutumärkides otsekõne suure algustähega. Kuna tegemist on palvega, sobib lõppu hüüumärk või punkt — palve puhul on punkt neutraalsem.

Kõnelejaid on kaks ja repliike kolm:

• Kati küsib;
• Jaan vastab (kaks lauset järjest);
• Kati ütleb.

Dialoogis jutumärke ei kasutata. Iga rida algab mõttekriipsu ja tühikuga.

Mõttekriips on pikk märk — mitte sidekriips (vt peatükk 3).

Iga repliigi puhul taasta see, mida kõneleja päriselt ütles: asesõnad, pöördelõpud, küsimärk.

• „…kas ta tuleb laupäeval matkale“ → Kas sa tuled laupäeval matkale?
• „…et ei tea veel“ → Ei tea veel.
• „…et tal on vaja emalt küsida“ → Mul on vaja emalt küsida.
• „…et otsustada tuleb reedeks“ → Otsustada tuleb reedeks.

Saatelause eraldatakse repliigist komaga, aga küsi- ja hüüumärk jäävad alles ja koma siis ei lisata.

• „Kas sa tuled laupäeval matkale? küsis Kati.“ — küsimärk, koma ei lisata.
• „Ei tea veel, vastas Jaan.“ — punkt asendub komaga.

Kui sama kõneleja jätkab pärast saatelauset uue lausega, algab see uue mõttekriipsuga samal real.

Tsitaat tähendab sõna-sõnalist ülevõtmist. Kolm nõuet:

• jutumärgid „…“ ümber;
• ühtegi sõna ei muudeta ega tõsteta ümber;
• viide kohe juurde.

Kaisa Lepik on kirjutanud: „Emakeel ei ole ainult suhtlusvahend, vaid ka mõtlemise tööriist, mis kujundab meie maailmapilti.“ (Lepik 2020: 58)

Kui vajad ainult osa lausest, märgi väljajäetud koht kolme punktiga. Sisu ei tohi seejuures moonduda.

„Emakeel ei ole ainult suhtlusvahend, vaid ka mõtlemise tööriist…“ (Lepik 2020: 58)

Refereerides annad sama mõtte edasi oma sõnadega. Jutumärke ei ole, aga viide jääb.

Kaisa Lepiku arvates ei ole emakeel pelgalt suhtlemise vahend — see mõjutab ka seda, kuidas me maailma näeme (Lepik 2020: 58).

Teksti sees on lühiviide (Lepik 2020: 58). Töö lõpus olevas allikate loetelus on täisviide:

Lepik, Kaisa. Sõnade jõud. Tartu: Verbum, 2020.

Kui allikas oleks veebileht, lisanduks aadress ja vaatamise kuupäev: www.näiteallikas.ee/artikkel (vaadatud 10.09.2026).

Kõikjal on kasutatud inglise jutumärke "…", kus mõlemad on ühesugused ja üleval.

Eesti keeles on avav jutumärk all ja sulgev üleval: „…“

Praegu: „…seda filmi“? — küsimärk on väljaspool.

Küsimärk kuulub otsekõne juurde: küsimuse esitas Liis, mitte jutustaja. Ta peab olema jutumärkide sees.

Parandus: „Kas sa nägid eile seda filmi?“ küsis Liis.

Pane tähele: küsimärgi järele koma ei lisata. Küsimärk teeb koma töö juba ära.

Praegu: „Nägin küll“ vastav saatelause järgneb ilma igasuguse märgita.

Mudel 2 nõuab, et otsekõne lõpus oleks koma jutumärkide sees:

„Nägin küll,“ vastas Robert…

Praegu: …vastas Robert, "Aga lõpp oli imelik".

Siin on tegelikult kaks eraldi lauset Roberti suus: „Nägin küll.“ ja „Aga lõpp oli imelik.“ See ei ole mudel 3, kus üks lause lõigatakse pooleks.

Kui otsekõne teine osa on uus lause, lõpetatakse saatelause punktiga ja uus otsekõne algab suure tähega:

„Nägin küll,“ vastas Robert. „Aga lõpp oli imelik.“

Praegu: …imelik". — punkt jäi jutumärkidest välja.

Kui otsekõne on lause viimane osa, lõpeb kogu lause otsekõnega ja punkt jääb jutumärkide sisse.

1) mustsõstar. Jutt ei ole suvalisest mustast sõstrast, vaid kindlast taimeliigist. Marjad on selle liigi marjad ka siis, kui nad on veel rohelised.

2) must kass. Kass, mis juhtub olema must. Kui ta oleks valge, oleks ta valge kass — tähendus koosneb kahest eraldi osast.

3) vanaema. Sugulusaste, mitte vanus. Vanaema võib olla 45-aastane ja on ikka vanaema.

Pane iga ühend mitmusse ja vaata, mis juhtub esimese sõnaga:

• mustsõstar → mustsõstrad (esimene osa ei muutu) → liitsõna
• must kass → mustad kassid (mõlemad muutuvad) → sõnaühend
• vanaema → vanaemad (esimene osa ei muutu) → liitsõna

Loe valjusti: MUSTsõstar (üks pearõhk) — MUST KASS (kaks rõhku) — VANAema (üks pearõhk).

Küsi iga kohta: kas see väljendab tegevust (tegusõna) või asja/nähtust (nimisõna)?

• 1) tõusta — tegevus → tegusõna
• 2) tõusmine — nähtuse nimi → nimisõna
• 3) kirjutada — tegevus → tegusõna
• 4) kiri — asi → nimisõna

Kui tegemist on ühendverbiga, saab määrsõna lauses mujale tõsta:

„Hommikul on raske üles tõusta.“ → „Ma tõusen hommikul kell seitse üles.“ Sõna „üles“ liikus lause lõppu — järelikult on ta iseseisev sõna → lahku.

Nimisõnaga see ei õnnestu: „varajane tõusmine üles“ ei ole eesti keel.

Tegusõnad → lahku: üles tõusta, alla kirjutada.

Nimisõnad → kokku: ülestõusmine, allkiri.

Iga arv koosneb ühelistest, kümnelistest, sajalistest ja tuhandelistest. Iga suurusjärk annab ühe sõna.

• 25 = kakskümmend viis
• 130 = sada kolmkümmend
• 247 = kakssada nelikümmend seitse
• 2026 = kaks tuhat kakskümmend kuus

Järgarv numbriga saab punkti: „Ta jäi 3. kohale.“ Punkt ongi see, mis eristab järgarvu (kolmas) põhiarvust (kolm).

Murdarv sõnadega: 2,5 = kaks ja pool — kolm eraldi sõna. Arvuga kirjutatuna: 2,5 tassi (kümnendkoha eraldaja on koma).

Helitu häälik → -ki. Kõik muu → -gi.

• ema + gi = emagi
• üks + ki = ükski
• kool + gi = koolgi
• koht + ki = kohtki
• see + gi = seegi
• kodus + ki = koduski

Rõhuliide ei ole iseseisev sõna. Vale on nii „ema gi“ kui ka „ema-gi“ — õige on ainult emagi.

Lause 1: „eitea“ on kokku kirjutatud. Eitussõna ei on iseseisev sõna ja kirjutatakse tegusõnast alati lahku → ei tea.

Lause 2 tähendab „seetõttu, sel põhjusel“. Sellises tähenduses on tegemist ühe sõnaga → sellepärast.

Lahku kirjutataks siis, kui viidataks konkreetsele asjale: „Ta tegi seda selle pärast, mitte tolle pärast.“

Lause 3 on juba õige. Ega on eitav sidesõna ja üks sõna — seda ei kirjutata kunagi kujul „ei ga“.

Lause 4 on samuti õige, kuigi näeb kummaline välja. Esimene ära on keeldsõna („ära tee seda“), teine ära on ühendverbi ära minema osa. Mõlemad on eraldi sõnad.

Ära otsi vigu tunde järgi. Märgi üles kõik kohad, kus kaks sõna on kõrvuti või kokku kirjutatud, ja kontrolli iga koht eraldi.

• kooli maja
• kakskümmendviis
• mustasõstra põõsast
• ülestõusma
• vana ema
• tema-gi
• eiusu

• kooli maja → koolimaja. Kindel hoonetüüp, üks pearõhk. Käändekatse: koolimajad, mitte „koolidmajad“.
• mustasõstra põõsast → mustsõstrapõõsast. Taimeliigi nimi kirjutatakse kokku ja täiendosa on nimetavas (must-, mitte „musta-“).
• vana ema → vanaema. Tekstist on selge, et jutt on sugulasest, mitte vanast naisest.

• kakskümmendviis → kakskümmend viis. Kaks suurusjärku = kaks sõna.
• ülestõusma → üles tõusma. Ühendverb, tegusõna → lahku. Kontroll: „tõusma varakult üles“ töötab.
• tema-gi → temagi. Rõhuliide kirjutatakse kokku, sidekriipsu ei kasutata. Sõna lõpeb täishäälikuga → -gi.
• eiusu → ei usu. Eitussõna on alati eraldi.

Meie koolimaja ees kasvab kakskümmend viis mustsõstrapõõsast. Igal kevadel peame üles tõusma varakult, sest põõsad tuleb lõigata. Vanaema ütleb, et temagi on seda tööd teinud ja et see ei ole raske. Mina ei usu.

1) „Tartu Ülikool“ — kas selliseid on maailmas üks? Jah, see on ühe kindla asutuse ametlik nimi → nimi → suur täht.

2) „ülikool“ — kas selliseid on üks? Ei, ülikoole on palju → nimetus → väike täht.

3) „Suur-Karja“ — Tallinna vanalinnas on üks selline tänav → nimi. Aga „tänav“ ise on liik → nimetus.

Kolmandas lauses on koos nimi ja liigisõna: Suur-Karja (nimi) + tänav (liigisõna).

Reegel: nimeosad suurega, liigisõna väikesega → Suur-Karja tänav.

„Suur-Karja“ koosneb sidekriipsuga liidetud kahest osast. Sidekriipsuga liidetud kohanimes kirjutatakse mõlemad osad suure tähega: Suur-Karja, Lõuna-Eesti, Ida-Virumaa.

• eesti, inglise — keelenimetused
• soomlane — rahvuse nimetus
• reede — nädalapäev
• märts — kuu

Kõik neli rühma on eesti keeles väikese algustähega.

Inglise keeles kirjutatakse kõik need rühmad suure tähega: Estonian, English, Finn, Friday, March. Kui loed ja kirjutad palju inglise keeles, kandub harjumus märkamatult üle.

Lause 3 alguses on „Kohtume“ suure tähega, sest see on lause esimene sõna — see reegel kehtib alati ja on kõigist teistest tugevam.

„Eesti Rahvusringhääling“, „Riigikogu“ ja „Tallinna Reaalkool“ on kõik ametlikud nimed — nii on need asutused registris kirjas ja neid on igaüht üks.

„Ettevõte“ on üldnimetus, „direktor“ on ametinimetus.

Asutuse ametlikus nimes kirjutatakse kõik sõnad suure algustähega:

• Eesti Rahvusringhääling
• Tallinna Reaalkool
• Riigikogu (üks sõna)

„Direktor“ ei kuulu kooli nime sisse — see on inimese ametikoht. Väike täht ka siis, kui kõrval on nimi: direktor Mari Maasikas.

Teoste ja väljaannete pealkirjad pannakse eesti keeles jutumärkidesse: „…“. Jutumärgid näitavad, kus pealkiri algab ja lõpeb.

Pealkirja ees seisab tavaliselt liigisõna — raamat, ajaleht, film, laul — ja see jääb väikeseks ning jutumärkidest välja.

Eesti keeles saab pealkirjas suure tähe ainult esimene sõna ja pealkirjas leiduvad nimed.

• „Kevade“ — üks sõna
• „Postimees“ — üks sõna
• „Nimed marmortahvlil“ — teine sõna jääb väikeseks

Kui pealkiri on lauses käändes, käändub tavaliselt liigisõna, mitte pealkiri: ajalehes „Postimees“, filmi „Nimed marmortahvlil“.

Eesti keeles on pühade nimetused väikese tähega: jõulud, lihavõtted, jaanipäev, emadepäev, võidupüha.

Seega: jõule, jaanipäeval — mõlemad väikesega.

„Eesti Vabariigi aastapäev“ — siin on sees riigi ametlik nimi „Eesti Vabariik“, mis kirjutatakse suure tähega. Sõna „aastapäev“ on nimetus ja jääb väikeseks.

Tulemus: Eesti Vabariigi aastapäev — kaks suurt tähte, üks väike.

Ajaloosündmuse nimetuses kirjutatakse suure tähega esimene sõna: Teine maailmasõda, Esimene maailmasõda, Vabadussõda.

Lause esimest sõna ei pea kontrollima — see on alati suur. Vaata ainult sõnu, mis on lause keskel suure tähega, ja lisaks otsi nimesid, mis on ekslikult väikesega.

• Reedel — suur, kontrollida
• Tartus, Tartu — kohanimi, ilmselt õige
• ülikooli — väike, kontrollida
• Emajõe — kohanimi, ilmselt õige
• Õpetaja — suur, kontrollida
• Eestlased — suur, kontrollida
• postimees — väike ja ilma jutumärkideta, kontrollida
• Eesti keele — suur, kontrollida
• Jaanuaris — lause alguses, õige

• Reedel → reedel. Nädalapäev on nimetus.
• Õpetaja → õpetaja. Ametinimetus on nimetus.
• Eestlased → eestlased. Rahvuse nimetus on väikesega.
• Eesti keele → eesti keele. Keele nimetus on väikesega.

• Tartu ülikooli → Tartu Ülikooli. Tegemist on asutuse ametliku nimega, kus kõik sõnad on suured.
• ajalehte postimees → ajalehte „Postimees“. Väljaande pealkiri saab suure algustähe ja jutumärgid; liigisõna „ajaleht“ jääb väikeseks.